Kui ainult kivi põhimass allpool külmumise piiri on, siis see on kõige kindlam viis mõne aasta pärast uuesti asjaga tegeleda, sest kivi juhib väga hästi soojust ja tänu sellele külmub maa ka kivi alt ja see kergitab ta uuesti välja.

See vast ikka pikem protsess, kui 2 või 20 aastat. Kerkimiseks peab kivile ka pinnast alla tulema. Samas on kivi ymber pinnas tihe, ja ega tihe pinnas kivi alla just libedalt ei poe. Kindel on see, et karjaaia puitposte veidi kergitab. Eks pinnas kylmub ymber posti ja kui sulab, siis post tagasi ei vaju Aga see on veidi, ja maa seest nad välja ei tule isegi paljude aastatega, hoolimata olematust massist, mis kiviga kuidagi võrreldav pole. Yldiselt kipub olema hoopis vastupidi- rasked asjad vajuvad pigem sygavamale maa alla.
Ma suht veendunud, et kylmakergitusele alluvad kivid, millest mehe jõud yle käib. Poole tonnised ja raskemad jõmmid vajuvad oma pesasse sulaga tagasi.

Õigus, et kerkimine on pikem protsess. Samas - kerke kiirus sõltub sellest, mis pinnases kivi asub ja mis peamine - kas pinnas on üleujutatav või mitte. Vesi suudab üllatavalt hästi pinnast kivi alla ajada.

Kui kerkiks VAID mehejõule alluvad kivid, oleks elu ikka väga lill. Aastate jooksul on tulnud igasugustega maadelda. Kohas kus eelneval aastal on vikatiga vaid kerge nõksakas tunda olnud võib järgmisel juba niiduk haakima hakata. Juurimisel selgub, et ei jaksa ka frontaal niisama lihtsalt seda välja kaevata.

See jutt on selline nagu sa ei olekski kunagi põldu harinud.
Ütle siis kust need kivid tulevad mida me korjame, sajavad talvel lumena taevast?

Mida ME korjame? Hmm, mina korjan klibu. Ja suuri kive ka, aga seda viimast ainult juurde tulnud maadelt, mida kas üldse haritud pole või siis pole kividega tegeletud. Pikka aega kasutatud ja koristatud põldudele pole jurakaid mullapinnale ühtegi kerkinud. Vastupidist väita oleks küll valetamine. Klibu ikka tuleb, aga seda ka aina vähem. Üks põld, mis juurde tuli, oli küll hiiglaseid täis, aga seal polnud kunagi nendega tegeletud. Said maha maetud, ja asi korras. Täiesti veendunud, et neid tonniseid ja raskemaid kolakaid ei näe ma enam kunagi. Aga nagu Aare mainis oma kogemustest jurakatega, siis ilmselt põhjused ongi erinevas mullastikus.

Vaata Rait, sellega on nii, et ega sina ju ei tea mis mõõdustikku kusagil kasutatakse. Minu jaoks pealuust väiksemad kivid (SI mõõdustikus u 20cm diameetriga) ei ole asi mille pärast muret tunda, sest rull vajutab selle sisse ja mul lihtsalt pole finantsi ega aega nendega jännata. Teise mehe jaoks on see juba kivimürakas mille teisaldamiseks on tarvis ekskavaatorit. Kujuta nüüd ette kuidas kopamees ja põlluomanik seisavad selle kivimüraka juures, nokamütsid uljalt kuklas ning nende vahel hargneb dialoog kus üks pooldab selle kivi matmist ja teine äraviimist.
Mul hakkas vunts võbisema...

Selline see kaup on. Suurte kivide hunnik nõukaajast, täiendust sinna korjatud põldudelt pole tulnud. Ader ikka siin seal kerkib, aga pinnale pole veel ühtegi jurakat kasvanud,

Kui vähegi jõud üle käib, siis võiks ikka kivi ära viia põllult. Suurem osa tööd on juba tehtud väljakaevamise näol. Kui jõud üle ei käi, siis ikka maa-alla mis muud.

Üks teemakohane klipp eelmise talve kivikorjamisest, tuleb külmunud maaga korjata, siis saab ka kivi minema augu juurest.

https://www.youtube.com/watch?v=SjivsVe ... e=youtu.be

Meie kandis on teadmata ajal osadele kividele puuritud ca 20 cm sügav ja nii 25mm läbimõõduga auk.Päris mitu tükki mille on saanud nati tera vastu panna on pooleks läinud.
Ühele puurisime ise ka aga nüüd pole jälle kõva külma olnud.
Puurile peaks mingi rakise tegema et ise toimetaks,poleks vaja enda käsi vibrada

Kusjuures mulle üks vanamees ütles, et tema nägi alles Tootsi filmis ära kuidas kivi õhku lastakse. Tema ajal oli ikka väike sõrmejämedune auk puuritud kivisse ja see vett täis valatud ning lõpuks puupunn ette löödud. Suuremale kivile rohkem auke sama joone peale. Talvega olid nad kõik ideaalselt lõhki läinud ja sirge vundamendikivi omast käest võtta. Nagu ikka esimese vabariigi ajal olid selle jaoks spets mehed kes kevadel alustasid oma ringkäiku talust-tallu.
Peangi nüüd kalendrisse ära märkima, et sügisel mõnele kivimürakale augud sisse täristaks. Tahaks näha kas eelmise vabariigi tõde tänapäeval ka kehtib.

Neid kivihunnikuid pole proovinud keegi rahaks teha? minu teada suured veskid jahvatavad neist kildu.

Kuidas võib Eesti brändile liiga teha?

Küsisin karjäärist, et mul põllul kivihunnikud, et tahaks eest ära neid ning samas kildu ka vaja. Öeldi et odavam tuleb Soomest graniiti või kui graniiti otseselt vaja pole siis paekildu osta. Kvaliteeti on keeruline tagada, ikka jääb mulda ja sodi ka sisse.
Iseeneset on võimalik. Peaks need hunnikud karjääri vedama, seal lõhutakse nad väiksemaks (max mis olla võib oli vist 30-40cm läbimõõt) põllult tuleb neid ju ka oluliselt suuremaid. Et põlluserva ei tule seda keegi tegema. Võib-olla oleneb mahust. Kui keegi viitsib veel uurida siis olen ka infost huvitatud. Praegu öeldi, et nii igav veel ei ole, et kunagi tulevikus äkki hakkavad tegelema.
Soovitati veel, et kui peaks kuskil lähemal muuli hakatama ehitama, et sinna otsitakse tavaliselt suuri.

Põlluserva ei tule keegi seda tegema. Või noh, tuleb ka, kui 2000 tonni mahtu annad ja sobiva diam. kivid. Läbi käidud tee juba aastaid tagasi.