kjaanus kirjutas:
See ei ole arusaam, vaid arvamus. Kui mullas rauda ei ole, siis kustkohast saab taimes see ALATI olemas olla? (raud näitena sellepärast, et olen kuulnud selle vaegusest, seda süstitavat). Tegelikult ma ei tea, kustmaalt läheb piir tava- ja maheviljeluse vahel. Kuid kõige loomulikumaks pean järjepidevat väetamist, kus loomade poolt välja viidud elemendid mulda tagasi tuuakse (eelkõige sõnnik, läga, aga ka mikroväetised, jms). Samas olen kuulnud ka kõlakaid, kes räägivad maheviljelusest kui üleüldse väetamata jätmisest. Igatahes luban endale jätta vabaduse mitte tormata ostma sõna: "mahe" peale. Küll aga torman, kui kuulen sõna "kohalik". Kasvõi patriotismist.
Üritan siis veel kord. Taimefüsioloogias nimetatakse seda tünnilaua efektiks. Vanasti tehti tünnid laudadest. Kui teha tünn erineva pikkusega laudadest, siis tünni lastud vesi hakkab alati välja voolama kõige lühema laua kohalt. Kui kujutada ette, et iga laud on mingi taimetoiteelement siis kõige rohkem mõjutab kogu süsteemi see element mida on vajaminevast kogusest kõige rohkem puudu, elik kõige lühem laud. Taim saab vegetatiivset massi toota nii kaua, kuni tal tekib sellest elemendist puudus. Sinu näite põhjal (mis on täiesti utoopiline): taim, mis vajab kasvuks rauda on pandud kasvama mulda, kus rauda ei ole. Seeme idaneb ja kasutab ära seemnes leiduvad toitained ning siis hukkub, kuna mullas puudub temale nii vajalik raud.
Seega, taimedes on alati kõik olemas.
Raud on väga halb näide, sest taimedes leiduv raud ei ole inimorganismi poolt eriti kergelt omastatav. Raua saamiseks tuleb süüa liha.
Loomad ei vii mullast toitaineid ära, sellega tegelevad taimed, tuul ning vesi (erosioon).
Pole mingi mahe, aga hea meelega toituks pigem puhtast toidust.
