Kaleidoskoop kirjutas:
Mulle ei anna ikka rahu kjaanuse arusaam taimede kasvust. Et taim kasvaks mingi ühiku, ütleme et ühe ühiku, siis ta vajab selleks mingi koguse toiteelemente. Ütleme, et ta vajab selleks koguse N. Et kasvada kaks ühikut, vajab taim kasvuks 2N ühikut toiteelemente. Taimes on kõik asjad tasakaalus, et kasutada kogust N vajab ta igast toiteelemendist mingi x koguse ja kui nüüd mingit toiteelementi on vähem kui vaja, siis selle kohapeal taime kasv takerdub. Sa võid talle anda lämmastikku ja kaaliumit v fosforit v mida iganes, kuid kui taimel on näiteks hetkel boori puudus, siis on see kõik maha visatud, sest ta ei kasuta seda ära.
Taimedes on ALATI vajalik kogus mineraale olemas. Maheda ja tavaviljeluse vahe on taimekaitsevahendite ja mineraalväetiste kasutamises. See, et mahedana vähem saaki saab, ei tähenda, et see saak koostise poolest kuidagi erineks. Välja arvatud muidugi taimekaitsevahendite jäägid, mis tavaviljelusel taimedesse jäävad. Ja need põhjustavad küll kõikvõimalikke moodsaid haigusi.
See ei ole arusaam, vaid arvamus. Kui mullas rauda ei ole, siis kustkohast saab taimes see ALATI olemas olla? (raud näitena sellepärast, et olen kuulnud selle vaegusest, seda süstitavat). Tegelikult ma ei tea, kustmaalt läheb piir tava- ja maheviljeluse vahel. Kuid kõige loomulikumaks pean järjepidevat väetamist, kus loomade poolt välja viidud elemendid mulda tagasi tuuakse (eelkõige sõnnik, läga, aga ka mikroväetised, jms). Samas olen kuulnud ka kõlakaid, kes räägivad maheviljelusest kui üleüldse väetamata jätmisest. Igatahes luban endale jätta vabaduse mitte tormata ostma sõna: "mahe" peale. Küll aga torman, kui kuulen sõna "kohalik". Kasvõi patriotismist.